Oh sukki neid, mis lõppeda ei taha…
Oh sukki neid, mis lõppeda ei taha!
Kuis otsib hingeldes mu põlev suu
Et läheneks ju kord see võrratu
Batist- ja pitsivaht… Kui valge vaha
Sul läigib ihu… Maitsen sooja naha
Siidsiledust ja – nagu õilmepuu
Kõik õilmed kevadtormil – sama ju
Ma sajan suudlusi su pääle maha.
Löö süleldes kui valgeid roosipärgi
Mu ümber omi närbuv-nõtkeid käsi
Las imen punahuuli mahlamärgi
Las suubun sinusse, mu pehme pesa!
Ah! Nii mu kätes, nii mu kallistatu
Las loen su silmis kaunist, julget pattu!
– Marie Under
